Cayenne – Porsche või mitte?

Mõelda vaid, Cayenne, mille tootmine algas 2002. aastal, tähistab peagi oma 20. juubelit. Selle aja jooksul suutis Stuttgarti krossover vahetada 3 põlvkonda, hajutada üle maailma 225 000 auto tiraažiga ja pääseda isegi Guinnessi rekordite raamatusse.

Ja kogu selle aja pole poleemika tema ümber vaibunud – osa Porsche fänne ei suutnud teda aktsepteerida, teistele andis ta võimaluse aastaringselt oma lemmikmargiga sõita ning teiste jaoks sai temast üldse esimene Porsche.

Kuid üks on kindel, nagu 911, on see pigem sümbol kui masin, kuid teistmoodi. 911 on autotööstuse ikoon ja Cayenne hoiab seda ikooni elus, mille eest oleme alati tänulikud.

Cayenne kui sümbol on ületanud ettevõtte, suure osa selle edust tänu spordibrändide, sealhulgas Uruse, toodetud crossoveritele, millega ta lahkelt mootorit jagas. 

Aga mis siis, kui käsitleda Cayenne'i mitte sümbolina ja isegi mitte Porschena, vaid iseseisva üksusena? Nagu tavaline, kui seda nii võib nimetada, crossover?

Interjöör seda ülesannet lihtsamaks ei tee, kui sealsamas Urus on Audi nägemine võimatu lõpetada, siis Cayenne’il pole midagi ühist Touaregiga, mille platvormi ta on kogu selle aja kasutanud.

Rool, armatuurlaud, keskel paiknevad istmed ja kell, käigukang ja nupud selle ümber, miski sees ei lase kahelda, et tegu on Porschega.

Ka Cayenne'i välimus on Porsche üldise stiiliga üsna kooskõlas – õhukese lindiga ühendatud tagatuli, suure objektiivi ümber 4 dioodiga esituled, üldine siluett ja aknajoon rõhutavad nii palju kui võimalik suhet 911-ga.

Tehniliselt sai MLB Evo platvormi lühiversioonile ehitatud kolmas Cayenne palju huvitavaid lahendusi: adaptiivsed amortisaatorid, õhkvedrustuse, mis lisab sellele ka maastikurežiimid, Panameralt päritud aktiivsed rullumispidurid ja kõige huvitavam on täielikult juhitav šassii.

Midagi selles sai läbimurdeks – esimest korda varustati auto volframkarbiidkattega piduriketastega, mille töötas välja Bosch (ainult Turbo versioonis, ülejäänu jaoks lisavarustus).

Just sellised otsused tõstavad Porsche tootjate seas esile, kuid Cayenne'i teeb tõeliseks Porscheks mootorid. Jah, kõik mootorid alates baas-V6-st kuni hullumeelse 4-liitrise 550-hobujõulise turbo-kaheksani on paigaldatud kogu Volkswageni grupi erinevatele mudelitele, kuid need on välja töötatud Stuttgarti inseneride poolt.

Kui varem nägi Cayenne välja kui katse raha juurde kasseerida klientidelt, kellel on Porsche garaažis või unistatakse mõni mudel sinna panna, siis uus Cayenne on hingelt kindlasti Porsche. Mitte 100%, mitte täiuslik, aga Porsche: mõõdukalt sitke, mõõdukalt sportlik, mõõdukalt hullumeelne, aga vajadusel vägitegudeks võimeline.

Kas Cayenne läheb rajale? Muidugi mitte, nagu enamik Gelikuid kunagi maastikul ei näe, kuid G-klassi omanikud teavad, et ta on selleks võimeline.

See on erinevus Porsche crossoveri ja mitte-Porsche vahel: selle ostjad teavad, et Cayenne suudab võidusõidurajal hakkama saada, seega on see Porsche vääriline esindaja.